Juunioride maailmameistrivõistlused

Ma tahtsin, et see postitus oleks kirjutatud reaalsete emotsioonide ajel, kuid iga kord, kui ma arvuti taha istusin ja paar lauset kirja sain, pidin selle sulgema. Ma olen seda võistlusnädalat seedinud juba pea viis nädalat, kuid neid sõnu kirja pannes tuleb endiselt pisar silmanurka. Välja öelda ma neid sõnu ilma vastavate emotsioonideta veel ei suudaks...

Nagu igal eelmiselgi aastal ootasin ma tiitlivõistlusi pea aasta aega. Selle aasta erinevuseks oli aga minu väga põhjalik ettevalmistus kaartide ja maastiku osas ning väga hea füüsiline vorm. Tahes tahtmata pidin endale nende põhjal kõrged eesmärgid seadma. Sellest kõigest aga allpool lähemalt.

_____________________________________________________________________________________________

Eelmise aasta MMi järgselt olid emotsioonid suurepärased. Ma olin rahul oma tulemustega, ma olin rohkem motiveeritud kui kunagi varem ning olin valmis tegema veel rohkem tööd, et sel aastal olla võimeline parimatega konkureerima. Ma teadsin, et Šveits tuleb väga raske nii füüsiliselt kui ka tehniliselt, kuid mul oli aasta, et selleks valmistuda. Esimest korda kaarte vaadates oli reaktsiooniks "mina küll sinna ei lähe". Seejärel algas töö. Minu motsivatsiooniseina hakkas kaunistama tavaraja maastiku kaart ning arvutiekraanilt vaatas vastu lühiraja finaali kaart. Iga päevaga harjusin nendega järjest enam ning kartus asendus ootusega. Treeningplaanis toimusid olulised muutused, mil katsetasime täiesti uut treeningut, seadsin rõhu enda mugavustsooni piiride laiendamisele, jätsime ära mõned treeningud või asendasime teistega ja lisasime rohkem tõusutreeninguid. Minu hooaja esimene pool möödus pidevas kõhkluses. Kas treeningud töötasid, kas mu vorm on piisavalt hea, kas ma olen Šveitsi ajaks hooaja parimas vormis? Enamik starte, mis ma tegin, andsid kinnitust, et kõik on läinud plaanipäraselt, kuid sellest hoolimata läksin igale võistlusele vastu väikese kahtlusega. Ma olin kahtlemata senise karjääri parimas vormis. Kui kevade läbivaks sõnaks oli kõhklus, siis Šveitsi sõites olin ma valmis rohkem kui kunagi varem. Ma olin saanud piisavalt kinnitust, et mu vorm on hea ja ma teadsin, et ma olin teinud piisavalt kaarditööd. Nüüd jäi üle vaid kogu töö tulemuseks realiseerida.

Kuigi see teekond on olnud algusest peale vähemal või suuremal määral üks kannatuste ja takistuste ületamise jada, olen ma nautinud iga pisematki detaili selle juures. Kõik õnnestumised ja ebaõnnestumised õpetavad, üks rohkem kui teine.

_____________________________________________________________________________________________

Peale paaripäevast kohal olekut hakkas lõpuks ometi tiitlivõistluste trall pihta. Ootusärevus asendus keskendumisega.

Sprint

Aeg: 15:32

Rada: 3,3km

Koht: 20./145.

Hommikul silmad avades oli esimene mõte mu peas, et nüüd on see käes. Minu kõige tähtsam nädal on alanud, nüüd tuleb endast kõik välja pigistada. Kuna ma olin valmistunud metsadistantsideks ning jooksnud see aasta treeninguna vaid kaks sprinti, siis oli see minu jaoks kui lahtijooks järgnevateks distantsideks. Ma tundsin, et võin sprindis natuke järeleandmisi teha, et hoida end järgmiseks päevaks.

Soojendust tehes oli olek kehvavõitu. Vilus oli jahe, päikese käes palav. Jooksusamm tundus raske, jooksuharjutused tulid pingutades ning kiirendused polnud need, mis oleks pidanud. Kõik teised minu ümber tundusid liikuvat kui lenneldes. Üritasin vaid keskenduda sellele, et sprint peab olema lahtijooks tavarajaks ning pean lihtsalt oma soorituse ära tegema.

Kui stardipiiksude kõlades kaardi sain ja rajale jooksin, kadus raskustunne kohe. Otse, esimesest ristist vasakule tõusust üles ning järgmisest paremale. Käes. Edasi. Paremale mäest alla, vasakule jälle üles. Peale tõusu keeran paremale ning üritan aru saada, kas võin punkti kõrval olevast müürist üle hüpata või ei. Võin ja seda ka teen. Punkti juures olevad korraldajad ergutavad ning kolmanda punkti suunas joostes tunnen, et päris mõnus on. Sunnin end taas kaardile keskenduma. Üle silla ning vasakpoolsetest treppidest üles. Neljas ja viies on kerged etapid, kuid enda kontrollimiseks võtan mõlema etapi keskel korraks hoo maha. Kuues on pikk etapp, mille teevalikut ei suuda ma ette teha. Näen vaid, et vasakult minek tundub hea. Viiendast punktist jooksen aeglaselt välja, et kindel valik ära teha, kuid see on raskendatud. Jooksen terve etapi pidur peal. Järgmistel etappidel saan kasutada enda ees startinud konkurente ning kontrollin vaid minekuid, et vajadusel korrektsioone teha. Kümnenda punkti poole joostes tunnen, et liigun kui tigu. Väsimus on peal, kuid sunnin end edasi pingutama. Enam ei ole palju jäänud. Juba tuttavat teed mööda üheteistkümnendasse, võistluskeskusest läbijooks, kaardivahetus ning viimased viis punkti veel. Eelviimasesse punkti teen vale teevaliku ning kaotan mõned väärtuslikud sekundid. Finišeerun 20.kohal. Naeratan, räägin juttu ning teen korraliku lõdvestuse.

Ma ei lootnud sprindist midagi, kuid eelmise aasta MMi parimat tulemust korrates oli enesetunne päris hea. Eriti seetõttu, et ma pole just eriline sprindijooksja. Tehtud, joostud, unustatud. Ma mäletan, kuidas ma rõõmustasin möödunud aasta MMi tavaraja 20.koha üle. See oli üks väheseid kordi, kui ma olen täielikult südamest rahul ja õnnelik olnud. Seekordne sprindi sama tulemus ei valmistanud mulle aga pooltki niipalju rõõmu. Kuidas olekski saanud, ma olin rohkem treeninud, paremini valmistunud ning kindlasti tunduvalt paremas vormis. Ma olin kindel, et minu võistlus ootab veel ees.

Tavarada

Aeg: 1:37:07

Rada: 6,5km

Koht: 115./145.

Tavarada on minu jaoks olnud alati kõige lemmikum distants. See on pikk ja meeletult raske distants, mille jooksul jõuad sa end sada korda maha kiruda ning mõelda, et nüüd on kõik, see on viimane kord, kui ma seda teen, sest see on kohutav enese piinamine ja äärmiselt ebainimlik tegu. Sellele mõeldes kombid sa endiselt oma piire, sundides end kaarti lugema ja vedades end jooksusammu sarnast asja tehes läbi igast ette tulevast tihnikust ja soost ning üles igast mäest, lootes jõuda päästva finišijooneni, mis vabastab sind sellest piinast. Iga lõpetatud tavarada on üks suur eneseületus. See on põhjus, miks tavarada kutsutakse "kuninglikuks distantsiks".

Ma tahtsin tunda piimhappest põhjustatud valu lihastes ja vere maitset suus, ma olin valmis ennast täiesti pildituks jooksma, et saavutada seda, mille nimel olen nii palju tööd teinud.

See oli distants, mida ma ootasin kõige enam. Reaalsuses olin ma selle võistluse kaotanud juba enne, kui rajale sain. Kuidas?

Ma teadsin, et mu vorm on hea, ma teadsin, milline maastik mind ees ootab ning ma teadsin, millisel kaardil ma jooksen. Ma olin kindel, et võin eelneva pealt välja joosta ükskõik mis tulemuse. See andis mulle põhjust seada endale kõrged eesmärgid. Kuid... ma võisin olla kui tahes valmis füüsiliselt pingutama, pigistama endast välja viimse kui tilga, kuid see liigne valmisolek, ärevus, pinged panid mind alahindama raja tehnilist keerukust ning häirisid minu tavapärast keskendumist.

Juba enne Šveitsi sõitu tundsin, kuidas kõikidel kellega kokku puutusin, tundus olevat mingisugune ootus minult. Mitte keegi ei öelnud seda otseselt välja, kuid see vaikimine ja teistsugune rõhuv keskkond mõjutas mind mingil määral. Ma läksin ise juba nendele tiitlivõistlustele teistsuguse olekuga kui varem ning see keskkond andis vaid lisatõuke. Ma olin nii kindel, et suudan joosta välja hea tulemuse ning selle asemel, et keskenduda sooritusele, keskendusin ma hoopis hea tulemuse välja jooksmisele... Ma olin oma võistluse juba mõtetes ära jooksnud.

Stardist kaardi saades märkan etapi kahe kolmandiku peal olevat suurt lagedat lohku, mis mind ilusti kinni püüab ning sealt edasi hakkan korralikult orienteeruma. Sinna minekul kaldun aga liialt paremale. Veast aru saades ei korrigeeri ma end esialgsele valikule, vaid üritan leida uut lahendust punkti kättesaamiseks. Sellega aga ebaõnnestun täielikult. Punkti piirkonda jõudes üritan seda näha endast vasakul (kus see ka tegelikkuses oli), kuid üks lühem laiali olevate okstega puu varjab minu eest nii punkti objekti kalju kui ka punkti enda. Ebaõnn? Karma? Oskamatus? Punktist paarikümne meetri kaugusel oleva kaljuni jõudes loodan leida seda sealt, kuigi koht ei tundu õige. Tühjus. Väike paanika, kui seda nii võib nimetada. Selle asemel, et kindlale objektile välja minna, hakkan oletama. 1:15 000 kaart, äkki olen liiga vähe tulnud, äkki olen liiga all, äkki punkt on ikka seal pool, äkki õnnestub mul ikka see kuidagi kätte saada. EI, see ei tööta nii. Otsustan, et lähen lageda lohuni välja, et seal end paika saada. Esimene kord üritan seda teha eemalt, mis tulemuseni ei vii. Teine kord lähen lagedani täiesti välja, kuid olen rohkem paremal, kui arvan end olevat. Kaart ja maastik ei klapi. Pettumus, kurbus, viha - kõike läbisegi. Jõuan välja enda teise punkti ning saan end viimaks paika. Seejärel saan ka esimese kätte. Tean, et olen selle lollusega juba 10minutit kaotanud. Valed otsused, viga vea otsa. Kas saab olla veel halvemat võistlust selle tegemiseks?

Peale esimest punkti lõpetasin enda võistluse. Ma ei ütle, et see oli õige otsus, kuid ma ei ütle ka, et see oli vale otsus. Ma ei suutnud end motiveerida edasi pingutama... Ma ei seadnud endale eesmärgiks lõpetada esikolmikus, kuid ma ei näinud ka mõtet, miks peaksin pingutama, et lõpetada 50.koha ringis.

Peale neljandat punkti mõtlesin isegi rajalt ära tuleku peale, kuid see tundus eriti rumal. Selle asemel kõndisin-sörkisin-jooksin raja läbi. Igal etapil suutsin ära näha parima valiku, kuid päris mitmel neist erines elluviimine. Miks? Kirjeldamatu segadus mu sees! Võib olla on isegi parem, kui ma ei otsi kõigele konkreetset põhjendust. Peale kümnendat punkti sain tunda vere maitset suus, kuid mitte viisil nagu ma seda tahtsin. Lakkamatu ninaverejooks sundis mind seisma ja kõndima. Joogipunktis sain abi korraldajatelt, kuid otsustasin siiski raja lõpuni käia. Kohe peale punktist lahkumist tundsin kuidas kõik eelnev tahab pilti eest viia. Eesmärgiks sai lihtsalt omal jalal lõppu jõuda.

Finišeerudes olin ma täiesti neutraalne. Mina rikkusin enda jooksu ära, mina võtsin vastu otsuse, et ma ei pinguta lõpuni ning see kõik oli lihtsalt minu süü. Kõikide teiste nägusid nähes ja sõnu kuuldes tahtsin sealt lihtsalt ära tulla. Mille pärast te mulle kaasa tunnete, see oli minu valik. Mõned tunnid hiljem jõudis mulle reaalselt kohale, mis juhtunud oli ja siis ei suutnud mitte miski kurbust ja pisaraid tagasi hoida. See hetk, kui ma sain aru, et olin just käest lasknud võimaluse teha oma senise karjääri parim tulemus, on täiesti kirjeldamatu. Ma tahtsin minna üksi kuhugi kaugele ja lihtsalt karjuda, saada aru, mis minuga seal rajal juhtus. Hilisem analüüs näitas, et mu ootused ja seatud eesmärgid olid põhjendatud, esikümne koht oleks olnud vägagi reaalne ning võin öelda, et isegi esikuuik oleks olnud käeulatuses. Oleksid ja poleksid aga ei maksa siin elus midagi, finišiprotokolli sain kirja koha numbriga 115...

Kogemus? Õppetund? Ma ei taha selle kohta nii öelda, sest ma läksin sinna võistlema, kuid seda see igal juhul oli...

Lühirada ja teade ootasid veel ees, seega üritasin terve puhkepäeva endast tavaraja emotsioone välja saada.

Lühiraja kvalifikatsioon

Aeg: 32:16

Rada: 3,1km

Koht: 20./49.

Lühirada oli minu teine põhieesmärk, kuid hommikul ärgates olid minus veel endiselt tavaraja emotsioonid ning ma ei olnud järgmiseks stardiks absoluutselt valmis. Ükskõik kui palju ma ka ei üritanud keskenduda, ei suutnud ma end võistluslainele viia.

Kolm eeljooksu, igast kakskümmend edasipääsejat. Kaart ja maastik olid minu jaoks midagi uut. Eesmärgiks oli teha tehniliselt kindel jooks, mis A-finaali koha kindlustaks. Sel päeval miski muu ei lugenud.

Stardist esimesse plaanin hoida natuke vasakule nõlvast allapoole. Selle asemel jooksen aga kivise ala peale, kus kaotan aega, sest jooksmine asendub kividel hüppamise ja turnimisega. Punktile lähen kindlalt peale. Jooksen nõlvast alla ning loen end kaugemale, kui tegelikkuses olen. Lageda lohu abil määratlen enda asukoha ning võtan punkti. Kolmandasse suunaga ja mööda lageda riba jooksmine. Punkti ootan kõrgemal, kui see on. Neljandasse mööda nõlva. Viiendasse mööda orvandit üles, kus võtan hoo maha, sest lootsin maastikul natuke teistsugust pilti näha. Peale seda lasen end lõdvaks ning teen kohe vea. Teise orvandi otsa asemel keeran vasakule peale esimest ning jooksen mäest alla, mida ma tegelikkuses ei pidanud üldse tegema. Segadus. Nina peale üles minnes saan end eemal paistva tee ja kompassi abil paika ning võtan punkti. Seitsmendasse minekul kasutan eelnevalt allpool nähtud teerada, peale oja keeran nõlvast üles ning määratlen punkti objekti eemalt. Järgmisesse jooksen pikalt mööda teed ning keeran nõlvast alla varem, kui olin planeerinud. Võtan punkti rahulikult, aga kindlalt. Järgmised kolm etappi ei valmista suuremaid probleeme, näen ära kõik objektid, mida vaja. Kaheteistkümnendasse minekul võtan alguses lisatõusu tee peale minekul. Peale oja keeran vasakule ning selle asemel, et punktirõngani viivat teerada kasutada, otsustan minna otse. Kaldun liialt paremale ning kaotan segadusest natuke üle minuti. Kaotasin just oma finaalikoha? See ei ole lihtsalt võimalik. Ma rikkusin täielikult ära enda tavaraja, kas tõesti tegin ma just lühirajaga sama? Järgmisel etapil teen vea punkti võtmisega. Viimased kaks etappi jooksen kindlalt.

Mõtlen, et jooks oli tehniliselt kehv ning kohati liiga ettevaatlik, et A-finaali saada. Kurbus, lootus, ärevus - kõike segamini. Viimaks saan teada, et olen viimasena finaali pääsenud. Ma ei suuda seda uskuda ka ise tulemusi nähes. Äkki on midagi valesti, äkki kellegi tulemust ei ole veel ning see lisatakse varsti. Kindluse selles osas saan alles õhtul, kui finaali stardiprotokolli käes hoian ja enda nime seal näen. Täielik Lucky loseri tunne on. Meel on hea, joone alla jäädes oleksin võinud kohe matused korraldada...

Lühiraja A-finaal

Aeg: 30:38

Rada: 3,1km

Koht: 22./60.

Minu jaoks viimane oluline võistluspäev (järgmise alapeatüki alt saate lugeda miks). Kaart ja maastik meenutasid Skandinaavia oma ning olid seetõttu tuttavamad. Viimasena finaali pääsemise tõttu polnud minu stardipositsioon just kõige parem, kuid vähemalt suutsin end võistluslainele viia. Esimest korda nende päevade jooksul tundsin, et olen valmis jooksma ja võistlema nii, nagu tiitlivõistlustel peab, kuid eelnevatel päevadel kogetu sundis liigsele ettevaatlikkusele.

Alustan pidevalt kaarti ja kompassi kontrollides ning võtan esimese rahulikult. Teise jooksen tee peale ning mööda lageda riba tiigi kõrvalt alla. Millegi pärast loen end paremal olevasse orvandisse ning jooksen mööda nõlva künka eest vasakule. Peatun ning saan veast aru. Suund punktile ning võtan selle kindlalt. Kolmandaga probleeme pole, märkan seda juba eemalt. Neljandasse laveerin ettevaatlikult ja kindlalt järge hoides kaljude vahel. Järgmisesse minekul hoian kogu aeg kergelt üles ning ette tulevad kaljud suunavad täpselt punkti objekti peale. Tipu peal seistes ma aga esimese astangu taga punkti ei näe. Segadus, kahtlus, kontroll. Jooksen vasakul paistva künka juurde, sealt tagasi algsele objektile. Punkt on olemas... Poolteist minutit kaotust. Kuuendasse jooksen üle sadula ning ettevaatlikult punkti suunas, et orienteerumiskindlus tagasi saada. Punkti saan veatult. Järgmise suunas joostes tuleb mulle vastu kaks minut varem startinud kanadalane, tänu millele saan kindlust juurde. Punkti eel teen siiski enesekontrolli ja võtan hoo maha. Suunaga kaheksanda poole ning mäest üles. Punkti otsustan võtta piki nõlva tulles, millega kaotan aega. Järgmisesse tee peale, lagedaga orvandist üles ning punkti näen eemalt. Kümnendasse suunaga mäest alla sooni ning sealt hoian paremale punkti poole. Seejärel jooksen üle soo, künkast vasakult ning ettevaatlikult punkti. Kaheteistekümnendasse otsustan minna alt vasakult, mis on vale valik. Järgmised kaks etappi võtan rahulikult suunaga. Võistluskeskusest läbijooksul kuulen enda aega, mis on rohkem, kui lootsin. Viimane raske etapp nõlvast üles ja viimased kaks etappi rahulikult ja kontrollides mäest alla.

Lõpetades toetun aiale ning pettumus võtab võimust. Korraldajad tulevad raja kohta küsima, öeldes, et päris ilus jooks oli. Manan ette võltsnaeratuse ning ütlen, et päris okei oli jah, kuigi sisimas tunnen, et see on vale. Hing nutab sees. Kui liigsest ettevaatlikkusest kaotada pool minutit ühte, teise ja kolmandasse kohta ning punkti objektil olles seda mitte märgata, siis ei saa seda jooksu mitte mingit moodi heaks nimetada. Tulemus iseenesest ei olnud ju midagi hullu, kuid minu jaoks oli see 22.koht täiesti emotsioonitu, mitte midagi ütlev...

Teade

Aeg: 36:24

Rada: 4,5km

Vahetuse koht: 8./28.

Võistkonna koht: 25./28.

Kõikidest eelnevatest distantsidest suutsin nende nädalate jooksul midagi kirja panna, kuid teatevõistlusest on mu ainuke mälestus see, et hommikul silmad avades olin ma meeletult väsinud. Kuue päeva jooksul viies kord end sajaprotsendiliselt kokku võtta ja keskenduma sundida on väga raske. Ainsaks emotsiooniks oli, et ma ei taha minna sinna rajale enam...

Teatevõistlus peaks olema kõikide võistluste krooniks, eriti tiitlivõistlustel. Sel korral jäi hea tulemuse jooksmine pigem tiimitunde puudumise kui iga liikme vormi ja oskuste taha. Kuidas üldse jõuda tippu kui koondise liikmed on üksteisega äärmiselt vähe koos olnud, pole ühiselt teatevõistlusi jooksnud, tehakse endid ise maha ning kaotatakse võistlus juba enne rajale saamist, sest "kõik teised on nii tugevad"...

Ma olen iga aastaga järjest enam hakanud hindama ühtset tiimitunnet, sest paljusid teisi tugevaid koondiseid vaadates on näha, et nende võistkonnad on palju ühtsemad kui meie. Selleaastased tiitlivõistlused olid minu jaoks midagi uut selles osas, sest pidin Šveitsi sõitma koos tüdrukutega, kellega ma pole just eriti palju kokku puutunud. Tiimitunde puudumine tuli kõige enam esile ükskõiksest suhtumisest, mil peale enda jooksu lahkuti kiireimas korras võistluskeskusest, et enda tuppa sulguda. Väljas on ilus ilm, võistluskeskuses on suurepärane ülekanne ja jälgimise võimalus, saab näha kuidas konkurendid finišeerivad, saab näha medaliste, tule ja oota oma koondisekaaslasi finišisirgel ja ela teistele kaasa. Selles osas on meil veel kõvasti arenemisruumi...

Peale igat distantsi seisin üksinda võistlusareenil, sest mitte ühtegi teist eestlast polnud platsil näha. Ma oleksin nagu üksinda olnud nendel tiitlivõistlustel. Heinot oodates oli tema ainuke, kellega koos sain võistlusmelu nautida ka peale oma jooksu.

See oli ka põhjus miks lühirada jäi minu jaoks viimaseks oluliseks stardiks. Miks ma üksinda pingutan, kui teistel on ükskõik? Sellegi poolest tahtsin ma teha head jooksu, mida ma ka väsimusest hoolimata suutsin.

_____________________________________________________________________________________________

Jõudsin MMilt koju tundega, et ma võiks nüüd vähemalt kuu aega järjest magada. Lõuna ajal silmad avades tundsin, et ma ei taha püsti tulla, sest kõik tahavad teada mu emotsioone, tundeid, mis juhtus ja kõike muud. Mina aga ei tahtnud millestki rääkida. Kogu juhtunu seedimine võttis nädalaid.

Läksin MMile suurte eesmärkidega, kuid läks nagu ikka. Minu juunioride tiitlivõistlused said kurva lõpu, arvestades minu vormi ja seda, millega oleksin võinud sealt naasta. Ma ei ole rahul mitte ühegi tehtud stardi ja tulemusega, kuigi jooksin kahel distantsil kahekümne ringi. Nõuan endalt liiga palju? Jah, aga ainult see viib mind edasi.

Üks asi on oodata ja nõuda iseendalt palju, teine asi on tunda kuidas teised sinult tulemusi ootavad. Ma tean, et see ei tohiks absoluutselt mõjutada ning sellest peab oskama mööda vaadata, kuid minu jaoks oli see esmakordne kogemus. Järgmine kord olen targem.

Minu tulemused juunioride MMilt:

sprint - 20.koht (2016)

lühirada - 22.koht (2016)

tavarada - 20.koht (2015)

teade - 10.koht (2015)

_____________________________________________________________________________________________

Senimaani on igal aastal peale tiitlivõistlusi olnud kindel siht järgmise aasta suhtes. Kindel eesmärk, mille nimel tööd teha, sest koondisesse saamine oli põhimõtteliselt teada. Peale selleaastast JWOCi valitses sees aga täielik tühjus. Mis edasi? Järgmisest aastast kuulun põhiklassi ridadesse, aga seal ei ole koondisesse saamine nii kerge. Tööd teen edasi, aga eks aeg näitab, mis saab.

Minu viimane juunioriaasta on olnud kõigest hoolimata suurepärane. Põhiklassi Euroopa meistrivõistlused, Balti meistrivõistlused, juunioride maailmameistrivõistlused ning kohe-kohe stardin ka põhiklassi maailmameistrivõistlustel! Kui paljud teised on juuniorina põhiklassi tiitlivõistlustel osalenud?

Kõige selle eest saan tänada vaid oma suurepäraseid pöidlahoidjaid!