Peale kahte suurepärast treeningkuud novembris ja detsembris
tuli jaanuar kui külma dušina. Aasta alguses pidin hüvasti jätma oma kalli
vanavanaemaga, kes vähesest koosviibimisest hoolimata tähendas mulle meeletult
palju. Treeneriga otsustasime kaheks nädalaks hoo täiesti maha võtta, sest
isegi kui ma üritasin teha nägu, et kõik on korras, siis treener sai mind nähes
kohe aru, et ei ole. Üritasin selle aja jooksul esimese semestri lõpetamisele
ja eksamite läbimisele keskenduda, et see hiljem uuesti alustades treeninguid
ei hakkaks segama. Kuigi mul oli keeruline end õppima sundida, läbisin kõik
eksamid väga hästi, mille üle võin uhke olla.
Aasta alguse kurb uudis ei jäänud aga jaanuari jooksul
viimaseks. Iga kord kui tundsin end jälle hästi, iseendana, sain sarnase uudise
nagu aasta alguses. Kõigil viiel korral lähemate või natuke kaugemate inimeste
lahkumisest teada saamine mõjus külma dušina. Jah, sa lugesid õigesti – VIIEL
korral! Kohutav! Treeningute poolest oli jaanuar seetõttu kesine, aga ma usun,
et see oli hea vahekuu kokkuvõtete tegemiseks, arengu hindamiseks ja
tulevikuplaanide paika seadmiseks.
Nüüd aga rõõmsamate uudiste juurde. Uue treeneriga olen
nüüdseks koostööd teinud juba kolm täispikka kuud ja just nimelt koostööd. Kui
ma peaksin ütlema, mis mulle tema juures kõige rohkem meeldib, siis see, et ta
on äärmiselt positiivne ja ta paneb mind ennast uskuma, et kõik on võimalik.
Tema positiivne tagasiside, aga samas nõudlikkus öeldes, et ma teen väga hästi,
aga ta teab, et ma suudan veel paremini. Tema tahe, et ma targalt treeniksin ja
treeningutel kaasa mõtleksin, oma organismi kuulaksin ja temaga kõik head ja
vead peale iga paari treeningut läbi arutaksin. Need on need asjad, mis panevad
mind tänu temale veel rohkem pingutama, et oma eesmärkidele sammukese võrra
lähemale jõuda. Mis mulle aga tema juures kõige kõige rohkem meeldib on see, et
kuigi tal on väga palju muid tegemisi, leiab ta minu jaoks alati aega – nagu ta
ise ütleb, ta on minu jaoks 24/7 olemas. Ta tuleb kohale mu treeningutele, kui
ma tunnen, et ei suuda üksi oma mugavustsoonist välja tulla, aga seda vaja on.
Ta oskab hinnata mu arengut, aga samas paneb mind veel rohkema järgi tahtma. Jaanuarikuu
keerulisel ajal oli tema see, kellega rääkimine tõi suure kergenduse, sest ta
tõesti kuulas ja aitas. Ja tema pere kodu uks on minu jaoks alati avatud, mis
tähendab väga palju!
Tema treeningplaanide järgi treenimine on toonud märgatava
muutuse minu füüsilises seisus juba nende kolme kuuga. See on ka meie mõne
aasta pikkuse plaani peamine eesmärk – viia minu füüsiline tase võimalikult
kõrgele. Päris mitmed teist on juba küsinud, et kas eesolevat hooaega arvesse
võttes liiga vara ei ole nii heas seisus olla. Vastuseks teile kõigile on, et
ei. Selleaastane hooaeg on minu jaoks täiesti uus maa – praeguses heas vormis
olemine ei ole aga kindlasti minu selle hooaja tippvorm. Ja isegi kui see
hooaeg peaks ühel või teisel põhjusel ebaõnnestuma, siis see hooaeg on alles
esimene pikemaajalisest plaanist ning ühe hooaja ohverdamine selle nimel ei ole
midagi.
Hetkel olen tagasiteel nädalasest laagrist Portugalis koos
IKHPga. Laagri alustuseks sai tehtud ka esimesed võistlusstardid, mis tavapärast
hooaega arvestades toimus väga varakult. 3.veebruaril startisin WRE lühirajal.
Sooritus ise oli äärmiselt konarlik nagu hooaja alguse esimestele
võistlusstartidele kohane. Väga rumalaid hooletusest tulenenud vigu kogunes
terve raja peale ca 7 min jagu, mida on kindlasti liiga palju. Kuigi võistluse
tehniline pool jättis omajagu soovida, siis positiivseks üllatuseks oli
kindlasti füüsiline pool. Viimased 1-1,5 km sain joosta koos Marika Teiniga ning
ma suutsin tema tempos tagant kaarti kontrollida ja paremaid mikroteevalikuid
teha. Ma olen päris kindel, et veel eelmisel aastal poleks ma olnud suuteline
temaga koos jooksma, rääkimata samal ajal kaardi kontrollimisest. Üksinda
sellise tempoga ei suuda ma veel kindlasti joosta, sest kaardilugemise kiirus
ei ole veel nii hea. See on järgmine suurim takistus, millest tuleb üle saada –
tehniline pool füüsilise poolega vastavusse viia.
Päev hiljem toimus tavarada, mida võtsin kergemalt.
Väiksemaid vigu kogunes siin-seal, kuid üldiselt oli tehniline pool parem kui
eelmisel päeval. Kokkuvõttes oli võistlustel startimine väga heaks
tagasisideks, mida veel enne hooaja algust on vaja parandada.
Hooaeg algab 1,5 kuu pärast!
________________________________________________________________________________
After two perfect training months in November and December,
January came as a cold water. In the beginning of the year, I had to say goodbye to my great-grandmother. Even though we
couldn’t spend much time together, she meant the world to me. My coach suggested
taking a break from trainings for two weeks because even when I tried to make my best face and pretend
that everything is okay, then he
understood at the first sight he saw me that it is not. During that time I
focused on passing my exams, so they wouldn’t disturb my trainings later. Even though I had big problems with focusing myself on studying I passed
all exams that I can be proud of.
The sad news in the beginning of the year wasn’t the only
one in January. Every time I felt good, as myself again, I got the same news.
All five of them felt like a cold water.
Yes, you read correctly – FIVE! Horrible! Because of that, January was pretty
bad from the training side, but I believe that it was a good break month for
doing conclusions, evaluating my process and setting future goals.
But now, some better news. I’ve been working with my new
coach for three full months by now. If I should say that what is the thing that
I like the most about him, then I would say that his positivity. He makes me
feel that everything is possible. His positive feedback but demandingness when he is saying that I am
doing very well but he knows that I can do even better. His willingness me to
train smart, to think about why am I doing all different kind of trainings, to listen
to my organism and to discuss all good and bad sides after every couple
of trainings. These are things that make me work even harder to get a small step
closer to my goals. But the thing that I appreciate the most about him is that
even when he is very busy he always finds time for me – like he is saying, he
is 24/7 there for me. He is coming to watch my trainings
if I can’t get out of comfort zone on my own but it is needed. He can evaluate
my process but makes me want even more. During difficult times in January, he was the one who was talking with me
and it really brought a relief. And his family home door is always open for me
that means a world!
His training plans have brought a great change in my physical
shape already with these three months. It is also our main goal – to get my
physical shape as high as possible in few years time. Quite a lot of you have
asked that don’t I have too good shape too early when thinking about the
upcoming season. The answer is no. The upcoming
season is a totally new one for me – my good shape right now is definitely not
the best shape in this season. And even when the season should fail due to some
reasons then it is the first one of few years long plan and losing one season
for my goals is nothing.
The 2018 year season
starts differently also in another part – in new colours with a new team! I changed my Finnish club Hiidenkiertäjät
to a Swedish club because it is better for me right now. The new club is IK
Hakarpspojkarna (IKHP). They fascinated me with a lot of strong girls in my age
and even though their level is not the best one compared to the world class
right now then I feel that I can develop my skills together with them. I am
100% sure that this young team will make great results in a couple of years!
Right now I am on my way back from a week-long
training camp in Portugal with IKHP. We
started the camp with competitions that took place very early compared to the
usual season. In 3rd of February, I
started at WRE middle distance. My run
was pretty bad as common for the first competition starts. During the whole course
I did ca 7 min mistakes in total that is
definitely too much. Although my technical side wasn’t that good then I was
positively surprised about my physical shape. I could run together with Marika
Teini last 1-1,5 km and I was able to check the map and do better micro-routechoices. I am very sure that I
wasn’t able to run together with her in last year, and even more I’m sure that I wasn’t able to control
the map at that speed. Although I could
do it when I was running together with her then I am not able to run that fast
on my own because my map reading speed is not that good yet. It is the next big
obstacle to deal with – make my technical side as good as a physical side.
In the next day, I
started at the long distance that I took
easily. I did some smaller mistakes during the course but all in all the
technical side was better than the day before. Starting in these competitions
gave me a good feedback what I can train before the season starts.
There is 1,5 months left until the season begins!
Kommentaarid
Postita kommentaar